Rasedusaegsed kõrvalekalded

Rauavaegusaneemia:
Rauavaegusaneemia on raua vähesusest veres põhjustatud aneemia ehk kehvveresus.

Rauavaegusaneemia on kõige sagedasem rasedustüsistus, seda esineb pooltel rasedatest mingil perioodil raseduse vältel. Aneemia riski suurendavad korduvad veritsused raseduse ajal, mitmikrasedus, üksteisele järgnevad rasedused, ema ägedad ja kroonilised haigused (nt haavandiline koliit, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi, korduv uroinfektsioon jt), raua imendumise häired, sooleparasiidid, antatsiidide kasutamine, ebapiisav toitumine. Aneemiaks raseduse ajal loetakse hemoglobiini väärtust alla 110 g/l I ja III trimestril ning alla 105 g/l II trimestril.

Kuna raud on hemoglobiini tähtis koostisosa, ei saa keha rauavaeguse korral toota piisavalt hemoglobiini. Hemoglobiini ülesanne on hapniku toimetamine kopsudest ülejäänud kehasse - seega kui rauda on veres vähe, on hemoglobiini vähe, jäävad nii ema keha kui ka lapse keha hapnikupuudusesse.

Kui hemoglobiini tase on madalavõitu, tuleks tarbida iga päev palju rauarikkaid toiduaineid: liha, kala, mereannid, kuumutatud kaunviljad (oad, herned, läätsed), pähklid, seemned, täisteratooted (rauda sisaldavad teravilja idu ja kest), kuivatatud puuviljad, spargelkapsas (brokoli), maasikad, punase peedi toormahl, rohelised toidud, kakao ja tume šokolaad. Kui hemoglobiini tase langeb alla normi, palub ämmaemand/naistearst hakata tarbima rauapreparaate. Profülaktiline rauaasendusravi ei ole vajalik.

Rasedusdiabeet ehk gestatsioonidiabeet (GDM):

GDM on rasedusaegne glükoosi ainevahetushäire, mis avaldub kõrgenenud veresuhkru väärtustes. Põhjuseks on platsenta hormoon, mis põhjustab kudede insuliinresistentsuse ehk koed ei tunne insuliini ära. Selle tagajärjel tekib insuliini eritumise tõus, mis on 2-3 korda suurem kui mitterasedal. See tähendab suuremat koormust insuliini tootvatele kõhunäärme rakkudele, mille tagajärjel tekib glükoosi intolerantsus või diabeedi ilmnemine naisel, kelle insuliini tootmine kattis ära vaid raseduseelse taseme vajaduse.

Gestatsioonidiabeedist on ohustatud naised, kellel esineb vähemalt üks järgnevatest kriteeriumitest: 

o ülekaalulised naised (KMI raseduseelselt ≥25 kg/m²) 
o eelmise raseduse ajal GDM
o anamneesis glükoositaluvuse häire
o esimese astme sugulastel (ema, isa, õde, vend) esineb diabeeti
o anamneesis suurekaaluline (>4500g) vastsündinu
o anamneesis ebaselge põhjusega loote surm
o polütsüstiliste munasarjade sündroomi esinemisel

Gestatsioonidiabeedi diagnoosimiseks kasutatakse glükoosi taluvuse testi (GTT).

Kõrge riskiga rasedatele tehakse GTT raseduse I trimestril (8.-16.nädalal) ning korratakse seda II trimestril (24.-28.nädalal). Rasedusdiabeedi diagnoosimiseks ei saa kasutada tühja kõhu või söömisjärgse veresuhkru väärtusi ega glükoosi määramist uriinis. Juhuslikult määratud veresuhkru normaalne tase ei välista rasedusdiabeedi esinemise võimalust.

Kuidas tehakse glükoosi taluvuse testi?

GTT tegemiseks peate alates eelmisest õhtust (20.00) olema söömata ja joomata kuni testi lõpuni. GTT tehakse sünnitus-günekoloogia osakonnas (3A), kuhu Te tulete kokkulepitud päeval kell 8.00. Saabudes määratakse Teil tühja kõhu veresuhkur veeniverest. Seejärel antakse Teile juua veega lahustatud glükoosi. Vedelik tuleb ära juua 3−5 minuti jooksul. Veresuhkur veeniverest määratakse veelkord üks tund ja kaks tundi pärast glükoosilahuse joomist. Seega võtab testi läbiviimine aega umbes 3 tundi. Testi vältel ei tohi süüa ega juua, soovitav on rahulikult istuda või lamada. 

Loe lisaks: vmh.ee/gestatsioonidiabeedi-noustamine

Preeklampsia: 
Preeklampsia on raseduse ajal tekkinud haigus, millele on iseloomulik vererõhu tõus ja valgu esinemine uriinis. Preeklampsiat esineb 5–8% rasedatel. Raskematel juhtudel võib rasedal esineda ka nägemishäireid (täpikesed silmade ees, virvendus, udune nägemine), peavalu, iiveldust ja ülakõhu valu. Krambid tekivad raske preeklampsia korral, need sarnanevad epilepsiahooga ning on eluohtlikud. Haigus tekib alates 20. rasedusnädalast. Enamasti esineb haiguse kerge vorm, mis tekib raseduse lõpus ning mille prognoos on hea. Mõnikord võib preeklampsia väga kiiresti süveneda ning ohustada nii ema kui ka loodet. Sellistel juhtudel on esmatähtis kiire diagnoosimine ning ema ja loote hoolikas jälgimine. Esineb ka olukordi, kus vaatamata ravile tuleb rasedus lõpetada enne sünnitustähtaega ning sünnib enneaegne laps. Rasketel preeklampsia juhtudel kutsutakse sünnitus esile enneaegselt.

Hepatogestoos:
Hepatogestoosi sümptomid avalduvad tavaliselt 30.-36.rasedusnädalal, mil väliselt terve nahk hakkab sügelema. Nahk sügeleb üleni, kuid sügelus on intensiivseim kõhul ja tihti ka peopesades ja jalataldadel, mis muidu harva sügelevad. Sügelemise tugevus vaheldub päeviti, ilma et seda saaks seostada kindla välisteguriga. Sageli tugevneb sügelemine öösiti ja häirib und. Haigus on tüüpiliste häirete alusel kergesti diagnoositav. Diagnoosi kinnitamisel on abi maksanäitajate määramisest verest, mille tase on 2-3 korda normaalsest kõrgem. Hepatogestoosi puhul loote kasv ei ole häiritud, kuid siiski loode võib kõrgetest sapphappe väärtustest tingituna olla ohustatud üsasisest äkksurmast. Hepatogestoos kipub järgnevate raseduste puhul korduma. Sügelust ei paranda enamasti ükski ravimoodus. Raske hepatogestoosi korral kutsutakse sünnitus esile.