Ülduuringud
ULTRAHELIUURING EHK SONOGRAAFIA (vt. lisaks ehhokardiograafia)
Uuringumeetod
Ultraheliuuringul saadakse kujutis siseorganitest kõrgsageduslike mehhaaniliste võngete (ultraheli) hindamise teel. Uuringu tegemise ajal liigutatakse spetsiaalset andurit geeliga niisutatud nahapinnal. Ultrahelianduris tekitatud helilained panevad võnkuma kehamolekulid, kudedest tagasipeegelduvaid võnkeid analüüsitakse ultraheliaparaadi arvutiga ja saadud kujutis kuvatakse monitoriekraanile.
Kujutist on võimalik analüüsida vahetult uuringu ajal ekraanilt või trükkida välja üksikuid ülesvõtteid saadud kujutisest. Ultraheliuuringul vaadeldakse, mõõdetakse ja hinnatakse erinevate organite (nt maks, neerud, sapipõis, kilpnääre, suguorganid), kuju, suurust ja struktuuri, samuti rasedusega seonduvat.Tänapäevased ultraheliaparaadid võimaldavad määrata ka verevoolu suunda ja kiirust erinevates veresoontes, kasutades Doppleri efekti.
Näidustused ja vastunäidustused
Kõhupiirkonna ultraheliuuringu näidustused on väga laialdased. Ultraheli on esmaseks uuringumeetodiks mitmete seedetrakti ja neerude haiguste puhul. Ultraheliuuring on suure informatiivsusega, kergesti teostatav ja ohutu, seda võib vajadusel korrata mitu korda päevas. Ultraheliuuringule vastunäidustusi ei ole. Ultraheliuuringute kahjulikkust ei ole tõestatud, uuringuid saab ohutult teha ka rasedatel.
Uuringuks ettevalmistus
Plaaniliseks ultraheliuuringuks on vajalik eelregistreerimine. Parema informatsiooni saamiseks seedesüsteemi elunditest peab täiskasvanud patsient olema vähemalt kuus tundi enne uuringut söömata-joomata. Samuti pole soovitav süüa eelneval päeval jääkaineterikast ja sooltegaasi tekitavat toitu. Eelneval päeval võib kasutada soolegaase vähendavaid vahendeid (nt. Espumisan).
Kusepõie, väikevaagna piirkonna ja neerude täpsemaks uurimiseks peab patsient tulema uuringule täitunud kusepõiega (eelnevalt juua rohkesti vedelikku ja võimaluste piires mitte urineerida).
Erakorraline uuring on võimalik ka ilma ettevalmistuseta.
Väikelapse uuringule soovitame kaasa võtta lapse lemmikmänguasja, luti (kui laps seda kasutab), jooki või mõne maiustuse.
Uuringu teostamine
Uuring kestab tavaliselt 15-30 minutit. Erakorraliste uuringute vaheletulekul võib registreeritud plaanilise uuringu aeg nihkuda mõnikümmend minutit hilisemaks.
Uuringu tulemuste selgumine
Uuringuvastuse kirjutab uuringu teostanud arst kohe peale uuringu tegemist. Vastus antakse patsiendile või saadetakse raviarstile kokkulepitud korras. Sonograafiliste ja teiste uuringute tulemusi vaadeldakse kompleksselt ja neid selgitab patsiendile tema raviarst.
RÖNTGENUURING (vt. lisaks irrigoskoopia ja intravenoosne urograafia)
Uuringumeetod
Röntgeniuuring on aastakümneid püsinud meditsiinis kőige sagedasema piltdiagnostilise uuringuna. Nimetatud uuringul kasutatakse ioniseerivat kiirgust, mis võib teatud tingimustel avaldada kahjulikku mõju inimese organismile. Röntgenkabinetis kasutatava aparatuuri režiimid on reguleeritud selliselt, et uuringu ajal viibib patsient kiirguse mõju all võimalikult lühikest aega ja selle kahjustav toime praktiliselt puudub või on minimaalne.
Vastunäidustused
Ioniseeriva kiirguse mőjutustele on enam tundlikud sugurakud ja kasvav organism. Fertiilses eas naistel menstruaaltsükli teises pooles on kiirgusuuring seotud suurte riskidega, kuna ka naine ise ei pruugi veel oma võimalikust rasedusest olla teadlik.
NB! Lähtudes kiirgusohust rasedale ja tema tulevase lapse tervisele peab naine alati informeerima raviarsti, radioloogi ja radioloogiaõde võimalikust rasedusest. Reeglina pole rasedate (ennekõike raseduse esimeses pooles) röntgenoloogiline uurimine lubatud. Seda võib teha vaid arsti otsusel erilisel (elulisel) meditsiinilisel näidustusel.
Uuringuks ettevalmistus
Röntgenuuringule registreeritakse raviarsti saatekirja alusel haigla IV korruse C-korpuse registratuurilauas ja oodatakse uuringule kutset. Tavalisi röntgenuuringuid tehakse elava järjekorra alusel. Kutsumata röntgenikabinetti ei siseneta. Röntgenuuringud on erineva ajalise kestvusega ja vahel on vaja teha patsiendile mitmeid ülesvőtteid.
Tavaliste ülesvőtete tegemine (nt rindkere, lülisamba, luude, kolju ülesvőtted) ei nőua spetsiifilist ettevalmistust.Teatud organitest ja struktuuridest parema kujutise saamiseks kasutatakse kontrastainega röntgeniuuringuid. Kontrastainet manustatakse patsiendile kas suu kaudu (näit. baarium seedetrakti uuringuteks), veenisisesi (näit. veresoonte, neerustruktuuride, sapiteede uurimiseks) vői pärasoole kaudu. Veeni süstitud kontrastaine eritub organismist neerude kaudu uriiniga.
Kui uuring nőuab spetsiifilist ettevalmistust, siis informeeritakse patsienti sellest eelnevalt.
Uuringu teostamine ja ohud
Ülesvőtte tegemise ajaks palutakse patsiendil vajadusel lahti riietuda, eemaldada metallesemed (ketid, sőrmused, juukseklambrid), prillid ja muu seesugune.
Ülesvőtte tegemiseks palutakse patsiendil vőtta vajalik asend soovitud piirkonna pildistamiseks. Vajadusel vőidakse paluda ülesvőtte tegemise hetkel mitte hingata, et vastav kehapiirkond ei liiguks ja pilt tuleks parima kvaliteediga.
Harvadel juhtudel vőib esineda allergilisi reaktsioone kontrastainele. Uuringut läbi viiv personal on ette valmistatud sellistes situatsioonides toimimiseks ja patsiendile vajaliku arstiabi osutamiseks.
Meelespea!
Röntgenuuringule tulekul (kaasa arvatud tasuline profülaktiline kopsuröntgen) peab olema alati kaasas raviarsti (perearsti) saatekiri. Ilma saatekirjata kiirgusuuringut ei teostata.
Fertiilses (järglaste saamist võimaldavas) eas naine peab alati informeerima raviarsti ja/või radioloogi, radioloogiaõde võimalikust rasedusest. Rasedus võib olla vastunäidustuseks kiirgusuuringule.
Kontrastainega (veenisisene kontrastaine sisaldab reeglina joodi) kiirgusuuringu eelselt peab patsient alati informeerima raviarsti ja uuringu teostajat oma rasketest kaasuvatest haigustest (neerupuudulikkus, südame-, kopsu- või kilpnäärmepatoloogia) ja allergiatest.
Imetav ema ei tohi 24 tunni jooksul pärast kontrastaine süstimist rinnaga imetada.
Kiirgusuuringu teostab eriväljaõppega spetsialist (radioloog, radioloogiaõde), kes piiritleb uuritava piirkonna, määrab optimaalse kiirgusdoosi ja otsustab nii patsiendi kui enda huvides isikukaitsevahendite (tinapõlled, kaitsekraed jms.) kasutamise.
Uuringu tulemuste selgumine
Uuringu tulemused salvestatakse ja arhiveeritakse elektoonilisse röntgenuuringute andmebaasi ja väljatrükitud röntgenpilte patsiendile ja raviarstile reeglina ei väljastata. Andmebaasile on limiteeritud juurdepääs nii radioloogil kui ka raviarstil.
Radioloog vaatab ülesvőtet, hindab ja kirjeldab seda. Trükitud vastus (röntgenpildi kirjeldus) väljastatakse patsiendile või saadetakse tema raviarstile kokkulepitud korras. Täiendava teabe saamiseks palume pöörduda oma raviarsti poole.
Uuringumeetod
Kompuutertomograafia (KT) on radioloogiline uuring, mille puhul analüüsitakse spetsiaalse röntgenseadme (detektorsüsteem) ja arvuti abil uuritavat kehapiirkonda läbinud röntgenkiirgust. Uuringuga on võimalik rekonstrueerida kihilisi kujutisi (läbilõikeid) inimkeha erinevatest piirkondadest.
Patsient lamab reeglina liikuval uuringulaual ja protseduuri käigus antakse talle vajalikke juhiseid.
Vajadusel süstitakse haiguslike muutuste paremaks kujutamiseks joodi sisaldavat kontrastainet, mille süstimise ajal tekib mõned sekundid kestev kuumatunne.
KT on valutu, täpne ja nii öelda mitteverine radioloogiline protseduur.Kogu KT protseduur kestab tavaliselt 15 kuni 30 minutit.
Näidustused
Radioloog suudab KT-kujutise põhjal selgitada välja paljude haigusseisundite (kasvajad, veresoonte patoloogiad, traumaatilised vigastused) põhjuse, mis võimaldab rakendada kiiremat ravi. Erinevalt tavaröntgenist võimaldab KT hästi eristada erinevaid kudesid (nt. luud, kopsud, pehmed koed ja veresooned), samuti eristada normaalset kudet haiguslikust.
KT uuring on eriti oluline erakorraliste haigete uurimisel. KT abil saab kiiresti avastada sisemisi vigastusi ning verejookse ning seejärel kiire raviga päästa elu.
Mõnedel juhtudel võivad pehmed koed jääda naabruses asuvate massiivsest metallist põhjustatud artefaktide (nt. tehispuusaliiges, metallhambaproteesid) varju ja see võib segada diagnoosimist.
Uuringu läbiviimine, vastunäidustused ja ohud (vt. röntgenuuring)
Uuringule pääsemiseks on vajalik saatekiri ja eelregistreerimine. Kuna tegemist on kiirgusuuringuga, mille doos on tavaröntgenist kordades suurem, siis on uuringule pääsemiseks alati nõutav raviarsti põhjendatud saatekiri. KT uuringul saadav kiirgusdoos on umbes 10-20 mSv (millisiivertit). Doos on võrreldav sellega, mille inimene saab loodusliku kiirgusega tavaliselt kolme kuni kuue aasta jooksul ja üldjuhul on see ohutu.
Kiirguse toime vähendamiseks kaetakse kõhu- ja vaagnapiirkond pliikummist põllega, välja arvatud juhtudel, kui uuritav piirkond asub alakõhus. Reeglina ei ole KT uuring näidustatud raseduse korral.
KT uuringuga võivad tekkida allergilised reaktsioonid joodi sisaldavale kontrastainele.
Pärast kontrastuuringut võib tekkida nahasügelus, kehatemperatuuri tõus ja lööve. Need nähud vajavad harva spetsiaalset ravi. Esmaabivahendid on KT kabinetis olemas ning personal püüab igati tagada uuringu ohutuse.
Meelespea!
Röntgenuuringule tulekul peab olema alati kaasas raviarsti saatekiri. Ilma saatekirjata kiirgusuuringut ei teostata.
Fertiilses (järglaste saamist võimaldavas) eas naine peab alati informeerima raviarsti ja/või radioloogi, radioloogiaõde võimalikust rasedusest. Rasedus võib olla vastunäidustuseks kiirgusuuringule.
Kontrastainega (sisaldab reeglina joodi) kiirgusuuringu eelselt peab patsient alati informeerima raviarsti ja uuringu teostajat oma rasketest kaasuvatest haigustest (neerupuudulikkus, südame-, kopsu- või kilpnäärmepatoloogia) ja allergiatest.
Imetav ema ei tohi 24 tunni jooksul pärast kontrastaine süstimist rinnaga imetada.
Kiirgusuuringu teostab eriväljaõppega spetsialist (radioloog, radioloogiaõde), kes piiritleb uuritava piirkonna, määrab optimaalse kiirgusdoosi ja otsustab nii patsiendi kui enda huvides isikukaitsevahendite (tinapõlled, kaitsekraed jms.) kasutamise.
Uuringu tulemuste selgumine
Uuringu tulemused salvestatakse ja arhiveeritakse elektoonilisse röntgenuuringute andmebaasi ja väljatrükitud KT-pilte patsiendile ja raviarstile enam ei väljastata. Andmebaasile on limiteeritud juurdepääs nii radioloogil kui ka raviarstil.
Radioloog vaatab ülesvőtteid, hindab ja kirjeldab neid. Trükitud vastus (kirjeldus koos diagnoosiga) saadetakse uuritava raviarstile kokkulepitud korras.
MAGNETRESONANTSTOMOGRAAFIA (MRT)
Uuringumeetod
Magnettomograafia ehk magnetresonantstomograafia (MRT) uuringul saadakse inimkehast kujutis tugeva magnetvälja abil. Röntgenikiirgust ei kasutata.
Paljud haigused on magnetuuringul nähtavad ainult kontrastaine veeni süstimise järel. See kontrastaine ei ole päris identne joodisisaldavate kontrastainetega, mida kasutatakse röntgeniuuringute puhul. Magnetuuringu kontrastaine on üldiselt hästi talutav, tüsistusi (näiteks allergilised reaktsioonid, vereringe-või hingamishäired) esineb tunduvalt harvemini kui röntgenkontrastainete puhul.
Vastunäidustused
Uurida ei tohi patsiente, kellel on südamestimulaator, metalliosakesed silmas, peas või mujal. See on eluohtlik! Südamestimulaator võib tugevas magnetväljas seisma jääda, metallist võõrkehad võivad tugeva magnetvälja mõjul liikuda ning kahjustada veresooni, närve ja teisi kudesid.
Uuringuks ettevalmistus
Uuringule pääsemiseks on vajalik raviarsti saatekiri ja eelregistreerimine. Enne uuringu teostamist küsitletakse patsienti, et vähendada uuringuga seotud ohte.
Küsitakse järgmisi küsimusi:
Kas patsiendile on paigaldatud südamestimulaator (magnetuuring võib häirida stimulaatori tööd ja see võib olla eluohtlik!)?
Kas on olnud varasemaid operatsioone (kõikvõimalikud operatsioonid)?
Kas patsiendil on teadaolevalt metalliosi, metallikilde või operatsioonidetaile keha peal või sees (näiteks operatsiooniklipsid / stendid / kunstlikud südameklapid / veenisõelad / veresooneproteesid / neurostimulaatorid / granaadikillud/ liigeseproteesid / hambaproteesid / tsütostaatikumipumbad / kuulmisaparaat / mingi muu võimalik metallist detail peas, silmas või mujal. Millal paigaldatud? Mis see on? Kus paikneb?)?
Kas patsient on allergiline ravimitele või muudele ainetele?
Kas esineb südame-, neeru- või suhkruhaigust või mõnda nakkushaigust (hepatiit, HIV, muu)?
Naistelt küsitakse ka teadaoleva raseduse kohta, kuigi magnetuuring ei ole lootele ega rasedale kahjulik.
Küsitakse ka varasemate kompuuter- või magnetuuringute kohta, kui neid on tehtud.
Uuringu teostamine ja tulemuste selgumine
Uuritav kehaosa paigutatakse seest õõnsasse magnettorusse. Mõnedel patsientidel võib torus tekkida hirmutunne, kuigi mingit ohtu ei ole. Siis tuleb vajutada hädaabinupule ning uuring katkestatakse koheselt.
Uuring koosneb paljudest üksikmõõtmistest, millega kaasnevad kloppivad ja prõmmivad helid , mis kestavad mõnest sekundist kuni kümnekonna minutini. Uuring ise kestab 15 - 60 minutit sõltuvalt meditsiinilisest probleemist.
Heade uurimistulemuste saavutamiseks on äärmiselt oluline, et patsient kogu uuringu vältel lamaks liikumatult ja hingaks ühtlaselt (eriti üksikute mõõtmiste ajal).
Uuringutulemused salvestatakse ja neid hindab radioloog. Vastus saadakse reeglina nädala jooksul ja see saadetakse raviarstile.
