Taastusravis on uus teenus - skolioosispetsiifiline füsioteraapia

20.02.2020

Alates selle aasta veebruarist on Viljandi haigla taastusravi osakonna füsioterapeut Nele Maling  litsenseeritud Schroth terapeut. Schroth-meetod on Saksamaal välja töötatud kolmedimensiooniline skolioosi ravimeetod, mille käigus korrigeeritakse lülisamba patoloogilist kõverust hingamistehnikate, kehaasendite ja spetsiaalsete harjutustega.

 
Mis on skolioos ja kellel seda esineb?
Skolioos on lülisamba haiguslik kõverdumine külgsuunas. Skolioosikõveruste ulatust hinnatakse röntgenpildi alusel. Skolioosiks loetakse kõverust, mille nurk on suurem kui 100 Cobbi järgi. 
80-90% skolioosidest on idiopaatilist tüüpi ehk ei teata, millest skolioosi teke on tingitud. See võib tekkida igas vanuses ja mõlema soo esindajatel, kuid kõige sagedamini tekib skolioos 11 – 14- aastastel tüdrukutel.  Tavaliselt märkavad lapsevanemad, et lapsel on kas üks õlg või üks puus kõrgemal kui teine või keha hoiab rohkem ühele poole  viltu. Skolioosi varajane märkamine on lapseeas äärmiselt oluline, kuna siis on harjutustest rohkem abi.
 
Mis on  Schroth meetod?
Röntgenpildi ja kehahoiu alusel määrab Schroth terapeut skolioosi mustri ning valib sobivad harjutused. Schroth teraapias ongi kesksel kohal harjutused. Antud meetod on efektiivseim 10-300  skolioosikõveruste puhul. Eesmärk on kas peatada või vähendada kõveruste süvenemist, ennetada või ravida skolioosist tingitud valusündroome või hingamisega seotud kaebuseid. Järjepideva harjutamisega paraneb inimese kehahoid ja tasakaal. Mõõdukate ja raskemate skoliooside konservatiivses ravis kasutatakse ka korsettravi. Rasked skolioosid vajavad enamasti kirurgilist sekkumist.  
 
Kui sageli on vaja füsioteraapias käia, et sellest oleks kasu?
Soovitatav on harjutada vähemalt 1-3 kuud. Suurem efektiivsus on enam kui 6 kuu pikkuse järjepideva harjutamise puhul. Patsiendid õpivad füsioterapeudi juhendamisel sooritama harjutusi, et treenida igapäevaselt lihaseid, mis lülisammast liigutavad ja toetavad. Kui teraapiat alustada näiteks 9-10-aastase lapsega, siis on vaja füsioterapeudiga treeninguteks sagedamini kokku saada. 16-17-aastane võib treenida rohkem kodus, kui ta on vajalikud harjutused selgeks saanud. Vanemate lastega saab harjutada, kuidas ta istub, seisab või kotti kannab. Need õpetused käivad Schroth teraapiaga kaasas.

Kas harjutuste tegemine nõuab erivahendeid?
Jah, selleks on vaja täiesti spetsiifilisi asju. Harjutuste valikul püüan arvestada, mida inimene saab endale koju osta ja kui palju on tal harjutuste tegemiseks ruumi. Kuid üldiselt lähtun ma koduste harjutuste puhul põhimõttest, et lihtsuses peitub jõud.
 
 
Ene Veiksaar
SA Viljandi Haigla kommunikatsioonijuht
ene.veiksaar[at]vmh.ee