Käsitööst sai ta hobi umbes 20 aastat tagasi. „Huvi tekkis mul koos väikeste lastega, sest huvitaval kombel õnnestus mul Tartu 7. Keskkooli muusikaklass läbida ilma, et oleks kordagi midagi kudunud või õmmelnud,“ rääkis Signe, „Käsitööga tegelemine hakkas lastele mütside, sokkide ja kampsunite tegemisega, nagu ikka. Internet oli toona juba leiutatud ja infot oli küllaga ka raamatutes. Aga 2006. aastal kuulutas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö liit välja rahvusliku mänguasja aasta ja nii sattusin traditsioonilise käsitöö juurde. Huvi süvendas veel liitumine TÜ Viljandi kultuuriakadeemia toonase rahvusliku käsitöö osakonnaga projekti- ja täienduskoolituse spetsialistina ja edasine on juba ajalugu.“

Signe tegeleb käsitööga vastavalt võimalustele ja impulsile. „Nii nagu ma ei suuda vahel paeluvat raamatut käest panna, on ka heegeldamist või tikkimist raske kõrvale panna, sest nii tahaks näha, mis lõpuks välja tuleb. Aastatega tuleb teatavat sorti vilumus ja tegemistesse teatud kulgemine, aga aja peale tähtajaks millegi tegemine on see, mida ma parema meelega väldiksin,“ ütles ta.

„Enda tutvustamiseks ütlen alati, et mina väikseid asju teha ei oska, kui, siis väga mikroskoopilisi, enamasti on aga minu käsitöö suur,“ kirjeldas Signe lisades, et ilmselt on tema kõige tuntumad tööd erksavärvilised heegeldatud tekid, mida ta on teinud nii beebisuuruses kui ka mõõtudes 2,5×2,5m. „2021. aastal sain valmis ka heegeldatud jõulukuuse, mis on samuti üle 2 meetri kõrge ja mille valgustus muudab juba advendi ajal pühadeloojaks. Selline hea kuusk – ei aja okkaid ja tuledega saab igal aastal talle uue iseloomu anda. Puhas taaskasutus,“ rääkis ta.

Lisaks heegeldamisele on Signe ka hoolega tikkinud. Kõige eksootilisem tehnika on kuldtikand, mida ta on jõudumööda käinud meistrite juures õppimas, näiteks Jeruusalemma Issanda Taevaminemise kloostris Õlimäel, Riias ja Tallinnas. „Tegemist on eksklusiivse ja küllalt hinnalise tikandiga, mille vilumus tekib aastatega iga päev tikkides, kui silmanägemine kannatab. Seetõttu ma ennast eriliseks oskajaks ei pea, liiga vähe on aega olnud tikkida,“ kirjeldas ta. „Korra aastas võtan mõne töö ette ja tikin kullaga.“

Signele meeldib aga ka Eesti traditsiooniline tikand nii Muhu tikandi kui arhailisema mulgi tikandina. „Muhu moodi tikin peamiselt tekkidel-patjadel siis kui tuju ja tahtmine tuleb. Arhailist mulgi tikandit aga harjutan juba kolmandat aastat Viljandimaa rahvarõivakoolis,  kus valmib kõige vanemat tüüpi Paistu kihelkonna abielunaise rahvarõivakomplekt, umbes-täpselt 18. sajandist,“ sõnas ta ning lisas, et viimane on talle õpetanud ka palju uusi oskusi: „Kõige rohkem on vist meeldinud kangakudumine ja pilutamine. Aga neid teadmisi ja oskusi, mis ühel talunaisel olema pidi oma rõivakomplekti valmistamise juures, oli rohkemgi kui kümmekond – alates vöökudumisest kuni pitside niplamiseni. Neid oskusi ja Eesti Rahva Muuseumi kogusid ei väsi ma imetlemast.“

Oma tikkimisoskusi on Signe saanud näidata ka presidendile vabariigi aastapäeva vastuvõtuks Mulgi rahvarõivate loomisel.

Põhjus, miks Signe just käsitööga tegeleb on rõõm loomisest ja mõtlemisest. „Käsitööd tehes mõtlen hoopis teistmoodi kui igapäevatööd tehes ja see aitab aktiivselt puhata. Omaette mõnus on muigutamine ehk plaanimine mida ja kuidas järgmisena teha.“

„Viimastel aastatel olen olnud lisaks esemete valmistamisele ka #parandusentusiast. Seda selleks, et lisaks prügisorteerimisele veel midagi enda ümber muuta. Minu jaoks on oluline vähem tarbida ja juba olemasolevate esemete-rõivaste lõpuni kasutamine. Nii sellepärast, et säilitada nostalgilist väärtust – vanaema kootud sokid on minuga ka siis kui vanaema enam ei ole, aga sokid ei peaks lihtsalt kapis seisma vaid ikka minuga kaasas käima – kui ka lihtsalt oskamise pärast,“ rääkis Signe. Sel aastal vedas ta sõpradega  ka Viljandi parandusfestivalil Sokatoni – suurt sokkide ühisparandamist. „See sai ootamatult suure meedia tähelepanu, kohal olid nii vilunud sokiparandajaid kui ka noored, kes õppisid sokki parandama ja said käe valgeks,“ kirjeldas ta sellesügisest kogemust.

Parim soovitus, mis Signele antud on, on „Tark ei torma.“ „See ei lähe küll üldse kokku viimasel ajal levinud angloameerikaliku eesmärgikultuse ja agiilse toimetamisega, aga ma tõesti arvan, et enne tuleb mõelda ja kaaluda, kui minema hakkad ja teekonda tuleb nautida. Minu Muhu tikandi õpetaja Anu Kabur ütles kunagi minu toimetamist jälgides, et Susi teeb käsitööd nii nagu aega polekski. Mul on üks Kihnu nukk, mis ootab juba 15 aastat lõpuni tegemist,“ selgitas ta.

Foto: Kris Süld

Foto: Sandra Urvak

Foto: Sandra Urvak

Foto: Sandra Urvak

Foto: Sandra Urvak