Aprilli lõpul alustasid üle Eesti tööd infektsioonivolinikud kelle ülesandeks oli pakkuda teadmisi ja oskusi hooldekodude töötajatele, et ennetada Covid-19 puhangut eakatel klientidel. Viljandi haigla koduteenuste osakonna koduõed Eve Pärnaku ja Eneli Tulp ning sotsiaaltöötaja Anu Välis käisid kahe nädala jooksul läbi 10 Viljandi maakonna hoolekandeasutust. Nad kaardistasid ja testisid hooldekodude töötajate isikukaitsevahendite olemasolu ja nende kasutamisoskust. 

 

Anu Välis: „Üldpilt oli üllatavalt hea. Kogu aeg on räägitud, et hooldekodud on hirmsad kohad, kus elamine on alla igasugust arvestust, aga tegelikult oli väga palju kohti, mille kohta võib ainult kiidusõnu öelda, nagu koju läheks“. Volinike sõnul on väikesed hooldekodud südamelähedasemad ja soojemad kui steriilsed suured majad, mis euroremonditud ja klantsitud. „Ja kui ilusad on seal aiad! Kärstna, Polli, Pariisi – kõik olid nii koostööaltid“.

 

Viljandimaa 17-st hoolekandeasutusest enamik kuulub valdadele, kaks on erakätes. Sotsiaalkindlustusamet saatis infektsioonivolinikele nimekirja, kust olid välja jäetud need asutused, mis on seotud haiglaga või need, kus elab alla 20 inimese. Osad ei soovinud neid vastu võtta, leidsid, et neil on kõik niigi korras. „Küll ma püüdsin veenda, et me ei tule kontrollima, vaid vaatame koos, kuidas teil parem oleks. Aga telefonist kaugemale ei jõudnud,“ ütleb Eve Pärnaku ja lisab, et need asutused, kes volinikud nö tuppa lasksid ja koostööd olid nõus tegema, jäid kõik väga rahule ja andsid väga positiivset tagasisidet. Pilistvere hooldekodu juhataja ütles kenasti: ma nii ootasin teid ja tean nüüd, millest teised ilma jäid. „Palju sõltub töötajate suhtumine juhatajast,“ nendib Eve Pärnaku.

 

 

Olukorra kaardistamiseks täitsid volinikud mahuka kontrollmaterjali. Nende sõnul oli paljudel hooldekodudel algselt hirm. Suhtlemisega läks see üle ja nii mõneski kohas lõppes külaskäik ühise supisöömisega või kohvilauas. „Hirm oli kõigil, sest kardeti, et me tuleme lihtsalt kontrollima. Eks sotsiaalkindlustusamet oli näinud ka ette, et me natukene kontrollime, pidime täitma ankeedid. Aga me suhtlesime nendega kui kolleegid, mitte kontrollid,“ selgitas Pärnaku.

 

Kõige suurem vajadus oli hooldekodudes töötajate praktilisest õppest, kuidas isikukaitsevahendeid selga panna ja kuidas ära võtta. „Õppematerjali oli neile saadetud palju, aga läbi harjutatud polnud kusagil. Me õpetasime neid isikukaitsevahendeid kasutama, tegime kõik otsast lõpuni läbi. Varustust oli piisavalt, puudust ei tundnud keegi, ütles Eve Pärnaku. Anu Välis leiab, et hooldekodude töötajad on tegelikult väga tublid ja enamasti teavad, kuidas kriisiolukorras käituda, läbi oli mõeldud seegi, kuidas viirustunnustega klienti teistest isoleerida. Mulgi häärber Hallistes isoleeris koroonaviirusesse nakatunud patsiendi, käitudes parimal võimalikul moel, mida nad selles olukorras ja olemasoleva tööjõuga teha said. Hooldekodude personal oli reeglina hästi soe ja sõbralik, kinnitavad infektsioonivolinikud. „See kindlasti rahustas nad maha, et me andsime ka häid nippe. Näiteks soovitasime isikukaitsevahendite kasti ja esmaabikomplekti valmis panna, juhuks, kui peaks mistahes nakkusoht puhkema. Kastis on ka flaierid meeldetuletusega, kuidas kaitsevahendeid kasutada, et mitte ennast kahjustada ja mitte üle mõtlemisega hulluks minna, pigem mõjusime rahustavalt,“ rääkisid naised. 

 

Üks, mida kõik kolm volinikku hoolekandekeskuste kohta soovivad omastele öelda: minge ja vaadake, kuidas teie memmed elavad! Ärge looge endale eelarvamust. „Tegelikult on hooldekodude seis Viljandi maakonnas ikka päris hea. Omaksed ei peaks mõtlema, et hooldekodus olek on inimesele nagu karistus,“ võttis Eve Pärnaku hoolekandeasutustes nähtu kokku ja Eneli Tulp meenutas Polli hooldekodus nähtud teraapiakassi, kes on kui pereliige, keda kõik saavad täpselt nii palju kaisutada ja paitada, kui tahavad.

 

 

 

 

Ene Veiksaar

SA Viljandi Haigla

kommunikatsioonijuht