Viljandi haigla aasta sportlane on diagnostikaõde Ariš Thea Puu
20.01.2021
Haigla spordiklubi kuulutas välja aasta sportlase, kelleks on diagnostikakliiniku õde Ariš Thea Puu. Rääkisime tema eesmärkidest, saavutustest ja sellest, kuidas tal on õnnestunud spordipisikuga nakatada ka mitmed kolleegid. „Mulle tundub, et meil on siin majas vähemalt kümmekond sportlikumat inimest kui mina, aga nad lihtsalt ei pannud oma kogutud tervisekilomeetreid kirja,“ ütleb aasta sportlane 2020 tagasihoidlikult.
Ariš Thea: Ma otsustasin oma tervist parandada ja hakkasin eriti palju kõndima – 14 km iga päev ning iga ilmaga. Ainult kaks päeva jätsin aasta jooksul kiilasjää tõttu vahele. Igaõhtune ring oli 14 km, seejärel tund aega võimlemist või muud tegevust nagu näiteks velotrenažöör – 50 minutit korraga, mis teeb u 48 km. Mu lapsed on suureks saanud, väljas möllab koroona, külla minna ei saa – sport oli hea väljapääs.
Kuidas see sulle mõjus?
See mõjus mulle hästi, kaotasin 33,5 kilo! Kui ma haiglariietes ei ole, ega mind siis eriti ära ei tunta. Algus oli muidugi raske – oma 107,5 kilo juures olin ma kahe kilomeetri järel „peaaegu surnud,“ aga praegu ei hingelda ma isegi trepist ronides. Jõudsin oma eesmärgini kaks kuud enne seatud tähtaega ja katsun seda nüüd säilitada.
On sul ka mõni lemmikrada?
Väga ei ole, ma teen Viljandile tiiru peale ikka üht- või teistpidi. Mu 16-aastane poeg on jooksumees ja tema tõukas mind pidevalt tagant öeldes, et „sa saad hakkama“. Tema jookseb ja mina kõnnin, kui ta oma jooksuringi lõpetab, lippab mulle vastu – niimoodi me koos uhame. Jalanõutaldade arvu järgi võiks arvata, et ma olen Rademari poe peasponsor – kolm paari spordijalanõusid on läbi kulunud ja retuuse olen pidanuid ostma, sest algul oli mu number 48, nüüd on 38 (naerab Ariš, sest auhinnaks saadud Rademari kinkekaardid läksid juhtumisi täiesti õigesse kohta).
Mis on sporditegemise juures kõige meeldivam?
Mulle isiklikult on kõige rohkem meeldinud see, et viimase aasta jooksul tuli selline entusiasm sisse! Ja ma suutsin mõnes inimeses tekitada kadedust, pahameelt ja viha. Lõpuks olen siin vähemalt kolm inimest suutnud kaasa haarata, kes nüüd ka mõtlevad, mis „ma suhu panen ja palju ma kõnnin“. See on meelelahutus ja hea ajakulutamine olukorras, kus muud polegi teha. Suusatada ma ei saa, olen oma sabakondi katki kukkunud ja uisutades jalaluu murdnud. Kõndimine ja kodused võimlemisharjutused on mulle sobivamad. Kahjuks ei saa vesivõimlemisse minna ja tantsimisest tunnen ka hirmsasti puudust. On selline teistmoodi aasta. Aga mu lemmiklause on endiselt: teekond ongi teelise tasu!
Palju õnne, aasta sportlane Ariš Thea Puu!
Ene Veiksaar
SA Viljandi Haigla
kommunikatsioonijuht
